Kiusamine koolis- küsimused ja vastused

Vaimse tervise kuu raames korraldatud seminaril “Kiusamine koolis puudutab ka minu last ja seeläbi emotsionaalselt ka mind, alati!” kerkisid üles mitmesugused olulised küsimused, millele psühholoog-nõustaja Karmen Paltsu abiga lahendusi otsiti.

Minu poeg väidab, et “nende klassis on kõik omavahel sõbrad”. Aga ometi nutab ja kannatab ta klassivenna, kes on muide väga heade hinnetega õpilane, pideva narrimise ja nokkimise all (tegelikult on see ju kiusamine) ja ülejäänud vaatavad seda pealt. Kuidas see võimalik on, miks kõik need “sõbrad” siis midagi ette ei võta, et seda kiusajat pidurdada?

Siin ei olegi ühest vastust, kuid tõenäoliselt on “hästi õppijal” klassis selline positsioon, et keegi ei julgegi väga temaga vastuollu minna. Kardetakse ise kiusamise alla sattumist või “hästi õppija” poolsete teravate ja inetute kommentaaride osaliseks saamist.

Kirjanduse andmeil jagunevadki kiusamise tunnistajad erinevatesse rollidesse:

  • Abilised, kes “löövad innukalt kaasa”;
  • Õhutajad, kes ei pruugi aktiivselt rünnata, kuid “toetavad” kiusajat sellega, et on n.n. publikuks, tehes julgustavaid žeste ja naeratavad (õhutavad);
  • Eemalehoidjad, kes hoiavad eemale ja ei asu kummalegi poolele (tahavad olla “märkamatud”), kuid niimoodi toimides kiidavad kiusamise vaikimisis heaks;
  • Kaitsjad, kes tunnevad kiusatavale kaasa, püüavad teda kaitsta ja paluvad teistel lõpetada;
  • Siis veel need, kellel puudub selge roll.

Tõenäoliselt saab antud situatsioonis, kus Sinu poeg on, kõige rohkem aidata õpetaja. Mitte niivõrd kiusajat manitsedes ja korrale kutsudes (sellisel käitumisel võivad oodatust vastupidised tulemused olla, sest kiusamine võib muutuda kavalamaks ja koolivälisemaks), vaid klassis suhetest, hoolimisest ja üksteise toetamisest rääkides. Vajalik on ka kiusatava positiivsete külgede rõhutamine, sest see annab võimaluse kiusataval ennast paremini tunda.

Mulle jääb arusaamatuks, miks minu laps ise ei ole tahtnud mulle rääkida, et teda kiusatakse. Ometi ma nägin kui kurb ta oli, kuidas ta ei tahtnud enam kooli minna ja kuidas ta pea maas liikus. Ja siis hakkasin tema kiusamisest kuulma kõigepealt klassikaaslase vanemalt, siis sõbralt ja siis veel klassitüdrukutelt, kellelt otse küsisin. Kas ma emana tegin midagi nii valesti, et laps mind ei usaldanud? Ma tunnen ennast kohutavalt, et ma midagi ei teinud.

Üldiselt kipubki nii olema, et nooremate klasside lapsed räägivad vanematele kui neile liiga tehakse (toimub kiusamine), aga mida vanemaks laps saab, seda vähem ta sellistest asjadest rääkida tahab (või suudab). Põhjuseid on palju:

  • Lapsed tahavad olla teistega võrdsed;
  • Tahavad oma probleemid ise ära lahendada
  • Kardavad, et kiusajad saavad teada, et nad on kaevanud
  • Ei taha oma vanemaid muretsema panna
  • Kardavad, et vanemad panevad juhtunu “suure kella külge” ja teevad sellega olukorra veelgi hullemaks;
  • Tunnevad kiusamise pärast häbi
  • Kardavad, et on ise mingil põhjusel kiusamises süüdi (saavad halbu hindeid, ei ole moekalt või piisavalt korrektselt riides)
  • Ei oska end piisavalt arusaadavalt väljendada ja ei tea, mida ette võtta

Minu õelast kiusatakse koolis aga minu õde ütleb, et ta ei saa lihtsalt kooli minna, sest ta kardab olukorda veel hullemaks teha. Miks see nii on?

Kindlasti on lapsevanem huvitatud oma lapse käekäigust, vähemalt enamikul juhtudest, aga nad tõesti kardavad kooli minna. Põhjusteks võivad olla:

  • Enesekindluse puudus või hirm, et laps ei ole ise ka “piisavalt tubli”;
  • Vanem tunneb, et tal puuduvad igasugused võimalused (õigused) kooli tegemistesse sekkuda;
  • Vanemad ei oska end piisavalt hästi suuliselt või kirjalikult väljendada;
  • Nad kardavad kooli;
  • Nad kardavad olukorda veelgi halvemaks muuta (kiusamist suurendada).

Igal juhul on kiusatava lapse vanemad alati “kaaskannatajad” ja tõenäoliselt on neil sama raske ja ebamugav kiusamise probleemist rääkida kui kiusamise alla sattunud lapsel. Seda põhjusel, et lapsevanem võib hakata kahtlema enda kui vanema kompetentsuses (“piisavas headuses lapsevanemana”). Kui sellisele olukorrale lisanduvad veel perekondlikud pinged/probleemid siis võib vanem ennast lausa osalise süüdlasena tundma hakata. 

Miks räägitakse pidevalt, et just teismeliste hulgas on kiusamist palju? Kas ma pean kartma oma lapse teismeikka jõudmist?

Teismeliseks saavad lapsed põhikooli alguses, ehk siis peavad lapsed/õpilased korraga toime tulema nii keskkonnamuutustega (algkoolis on väiksemad klassid, oma ja turvaline õpetaja, kes annab iga päev mitmeid tunde, lisaks keskenduvad algklassiõpetajad eelkõige lapse õpetamisele, põhikoolis on aga esmaseks sihiks aine õpetamine) kui ka  teismeeaga kaasnevaga (füüsiline, psüühiline ja emotsionaalne  areng).

Kõik teismeeas toimuvad muutused – enesetaju teisenemine (enda tunnetamine lapse või täiskasvanuna), sugudevaheliste erinevuste tajumine, füüsilised ja ealised iseärasused- tekitavad lapses tohutut pinget ja võivad olla ka  kohati lapse jaoks arusaamatud.

Ühes klassis õpivad küll enamasti ühevanused lapsed, kuid selles vanuses võib näiteks kahe neljateist aastase areng olla väga erinev (üks on füüsiliselt rohkem arenenud, teine emotsionaalselt jne). Seetõttu kipuvad ka pinged ja halvasti ütlemised kergemini tulema.

Kuna teismeeaga kaasneb ka lapse iseseisvumise suurenemine ja sõprade olulisuse kasv siis on vanemate jaoks keeruline hoida lapsega häid ja avatud suhteid, ehk siis olukordi, kus lapsega saab pidevalt ja kõigest rääkida. Seetõttu on hästi oluline, et vanemad suudaksid hoida lasteaia ja algkooli eas loodud usalduslikke ja hoolivaid suhteid oma lapsega. Vajalik on see selleks, et laps julgeks ka teismeeas oma muredest vanemaga kõnelda ja vanem julgeks lapsega arutleda ka teismelise jaoks ebamugavatel teemadel.

Psühholoogiline nõustamine

Hind: al 50€