Katrini lugu: psühholoogist abi nii lapsele kui vanemale

Meie kodus juhtus selline lugu, et poeg ei tahtnud ühtäkki enam koolis käia. Olukord hakkas jõudma selleni, et tiheda puudumise ja siis muidugi ka vastamata tööde tõttu, ähvardas last koolist välja viskamine. Nii otsustasime abi otsida psühholoogilt.

– Katrin, 47 a

Me ei teadnud, mis lapsega toimub

Põhikoolis tekkisid lapsel koolis probleemid. Kui varem lapsele meeldis koolis, siis nüüd ühtäkki ei tahtnud ta enam kooli minna. Sellest sai tema jaoks stress. Pideva puudumise tõttu tekkisid võlgnevused. Spordipäevad polnud enam toredad ning ekskursioonid või matkad ei olnud enam samuti odatud. Jälgisime abikaasaga seda üleöö tekkinud olukorda kõrvalt, püüdsime midagi ette võtta, kuid tulemusteta. Me ei teadnud, mis lapsega toimub. Tekkis ärevus ja küsisime endilt, et kas meie oleme süüdi selles, mis lapsega toimub, kuidas saaksime oma last toetada, et ta uuesti järje peale saaks. See oli tõeliselt raske periood meie kõigi jaoks.

Kurtsin olukorda sõbrannale, kes soovitas mul pöörduda psühholoogi poole, ta lausa soovitas nimeliselt Karmen Paltsu. Tema last oli psühholoog Karmen Palts palju aidanud. Otsustasin võimalusest kinni haarata ja lapsele vastuvõtt kokku leppida. Mida mul kaotada oli?

Üllatusin positiivselt, et enne lapsega kohtumist soovis psühholoog vestelda minu kui lapsevanemaga, et olukorda arutada. Tema selgitas ka võimalust, kuidas lapsele psühholoogi juurde mineku vajadusest üldse rääkida.

Nagu üks ema teisega

Kui ma psühholoog Karmeniga kohtusin, siis tunnistasin talle, et olen ärevil ja kardan oma probleemidest rääkida. Mõtlesin, et äkki ta arvab, et ma olen emana läbikukkunud. Kuid kohe kui Karmen rääkima hakkas, siis ärevus kadus ja tundsin end üle pika aja hästi. Ma ei tundnud kordagi, et mulle oleks antud tema poolt hinnanguid. Vastupidi, psühholoog samastus minu murega, kuulas mind ning ärgitas otsuseid tegema ja oma otsuseid usaldama. Ta ise on kasvatanud üles 4 tublit last, nõustanud sadu minusuguseid vanemaid ning oma pika nõustamisalase kogemusepagasiga omandanud täpselt õige lähenemise. Sellisesse lihtsalt “raamatu tarkusesse” ma ei usu.

Ma siiamaani täpselt ei tea, mida psühholoog ja laps omavahel rääkisid

Laps võttis Karmeni hästi omaks. Kokku käis ta psühholoogi juures 4-5 korda ning sai tõesti abi. Nägin kõrvalt, kuidas lapsel kadus pinge ning tekkis taas tahtmine koolis käia. Iga kohtumise alguses küsiti minu pojalt – kas ema võib ruumi jääda. Poja soov oli, et “vahepeal tahab ta nii rääkida, et ema on kõrval ruumis”. Seda ma ka tegin, seetõttu ei teagi ma täpselt, mis psühholoog ja poeg omavahel rääkisid. Karmen on selles suhtes tohutult diskreetne ning ka poeg pole kõike väga põhjalikult rääkinud. Kuid iga kohtumise lõpus kutsuti mind ruumi ja ka mina sain mõne sõnaga kõnelda, kuidas ma arvan oma pojal minevat, sain ka öelda, kus minu arvates asjad paremuse poole on läinud.

Psühholoog kui isiklik ihuarst

Nüüdseks on minu laps lõpetanud oma õpingud ja toimib hästi. Ma tegelikult ei teagi, millega see keeruline olukord teismelisega oleks lõppenud kui me poleks abi saanud. Ütlen nüüd igale tuttavale, et kui on mingigi kahtlus, et vanem ise ei suuda oma last aidata (sest äkki laps ei julge koolis olevast probleemist rääkidagi), oluline on abi otsida, leida see inimene, kellega tahad ja julged oma muret jagada.

Olen väga rahul, et pöördusin psühholoogi poole abi järele, mis siis, et see tundus ebamugav ja piinlik ka, aga ma sain psühholoogilt palju rohkem kui oleksin osanud oodata. Tegelikult sain abi ka mina emana, mitte ainult minu probleemide küüsis olnud poeg.

Psühholoogiline nõustamine

Hind: al 50€